Tähelepanu tuleb pöörata ka korstnale ja korstnapitsile!

04.06.2021

Arhitektuurilise terviku seisukohalt on korsten sama oluline element kui aken või uks ning eriti kaunid on dekoratiivse pitsiga korstnad. Ent olles väljastpoolt heitliku ilmastiku ja seestpoolt tahma ning nõe hapete meelevallas, on korstnapits vanemate majade juures tihti kehvalt säilinud. 

Korstnapitside püsivuse tagamiseks oli tegelikult igal ajastul oma moodus: paekivist korsten oli kaetud krohviga, telliskorstnate puhul kasutati kvaliteetseid ja tugevamalt põletatud telliseid ning tsementkorstna puhul kasutati niiskusele vastupidavat lubitsementmörti. Paraku ei taga ainult kvaliteetne materjal veel korstna säilimist.

Kuna korstnapits asub kõrgel, pole selle tegelikku seisundit kuigi lihtne kindlaks teha. Siiski on soovitav 2-3 aasta tagant korstna olukorda lähemalt vaadelda, kontrollides korstnapitsi, korstna ja katuse ühenduskohta ning pööningul paikneva osa ja lõõride seisundit. Tüüpilised probleemid on katkine korstnapits, niiskuskahjustused ja suitsu sisse ajamine.


Katkine korstnapits

Vanade korstnapitside puhul tuleb vältida nende varisemisohtlikuks muutumist. Mõranenud ja viltu vajunud korstnad on eriti ohtlikud tugeva tuule-tormi korral. Korstnakivide pinna murenemist põhjustavad nii äärmuslikud ilmastikuolud kui ka vale hooldus. Kui mõni korstnakivi või tellis on täielikult lagunenud, tuleb see asendada originaalisarnasega. Kui korstnapits on liiga lagunenud, tuleks olemasolev originaalkuju fikseerida ning kasutada saadud andmeid uue ehitamisel.


Niiskuskahjustused

Niiskuse tekkepõhjuseks võib olla vigane hüdroisolatsioon korstna ja katusekatte ühenduses, näiteks katkine korstnakrae, ebapiisav ventilatsioon, külmad lõõrid. Veeaur tekib ükskõik millise kütuse põletamisel ning liiga külmades lõõrides kondenseerub see, moodustades teiste põlemise kõrvalproduktidega segunedes tõrva ja happeid. Selle tagajärjel võivad nii seina sise- kui ka välispinnale tekkida pruunid laigud ning voolav tõrv võib lõõri vuukide vahelt välja tungida. Seega tuleks pööningul asuv korstnaosa vooderdada sobiva mittepõleva soojusisolatsiooni materjaliga.

Kui kütteseadet ei kasutata hooajaliselt, tuleks korstnaava talveks kinni katta, et säästa lõõride märgumisest ja jäätumisest. Oluline on siiski, et katte ja korstnaotsa vahele jääks tuulutuspragu. Ajaloolistel hoonetel katab sageli korstnapitsi sädemepüüdja, mis funktsioneeris ka tõhusa niiskustõkkena. Kui tulease on lõplikult suletud ja korstnat ei kasutata, tuleks tagada lõõri ventilatsioon, et säiliks niiskuse kogunemist takistav õhu liikumine korstnas. Kui korsten on aga aktiivses kasutuses, ent ikkagi niiske, tuleks välja uurida, kas ehk miski pole ummistanud lõõri ja tõmmet halvendanud.


Suitsu sisse ajamine

Kui korsten on olnud kütmata pikema perioodi vältel, võivad nõgi ja happed sööbida lõõri seestpoolt katvasse mördipinda ning mürgised vingugaasid tungida eluruumidesse. Lõõrisisese mördi halvast seisundist annab tunnistust plekiline ja liialt kuum korstnajalg hoones sees ning mõranenud korstnapits väljas.

Puidu põlemisel ei lahku kogu suits korstna kaudu, vaid osa sellest jahtub ning muutub nõeks. Igasugune puit, olenemata sellest kui kuiv või märg see on, tekitab seda. Õige küttematerjali kasutamine vähendab nõe teket – oluline on kasutada kuivi küttepuid ja suunata põlemisprotsessi piisavalt hapnikku. Muidu satuvad osaliselt põlemata ja jahtunud gaasid korstnasse, mille tulemusel tekib rohkem nõge.

Korstnaid on kohustuslik pühkida ja puhastada vähemalt kord aastas, soovitatavalt igal kevadel pärast kütmisperioodi. Selleks tuleb kutsuda korstnapühkija. 

NB! Kui tegemist on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, konsulteeri kindlasti enne tööde algust muinsuskaitseameti spetsialistiga! 

Allikas: www.muinsuskaitseamet.ee