Savikrohv – looduslik, kaunis ja tervisele kasulik

25.03.2023

Savi kui hõlpsasti kättesaadavat ning kergesti töödeldavat materjali on Eestis kasutatud ammustest aegadest, arheoloogiliste uuringute järgi kasutati seda siinses elamuarhitektuuris juba 4.-5. sajandil. Vahepeal teenimatult unustusehõlma vajunud, on see õnneks tänapäeval ühes nn ökoehituse suureneva populaarsusega taas au sisse tõusmas. 

Tõepoolest saab kodu märkimisväärselt tervislikumaks, isikupärasemaks ja hubasemaks muuta üksnes seinu traditsioonilise savikrohviga kattes. See materjal sobib suurepäraselt nii ajalooliste kui ka uusehitiste interjööride siseviimistluseks, sest klapib erinevatele pindadele: palk, laud, looduslik kivi, tellis, vana krohvipind, betoon, kergbetoon.

Enimlevinud krohvisegu on meil Lõuna-Eesti devoni ladestuse ookerpunasest savist. Sinisavisid sisaldavate krohvisegude värvitoon võib olla kas hallikas, pruunikas või sinakas. Krohvitud pinnale saab anda looduslike hingavate värvidega mistahes soovitud tooni.

Ainult naturaalsetest ainetest (savi, liiv, taimne kiud ja vesi) koosnev savikrohv on kasutajale ohutu ning sobib hästi ka allergikutele. Krohvisegus leiduv kiulisand muudab selle elastseks ja võimaldab aset leida väiksematel liikumistel ilma pragunemisohuta. Taimekiududega armeeritud krohv aitab suurendada hoone tuleohutust. Lisaks reguleerib ja tasakaalustab savikrohv õhuniiskust ja temperatuuri, hoides talvel sooja ja suvel jahedat ning luues ruumis tervisliku mikrokliima. 

Savikrohv seob õhus leiduvad veeaurus lahustunud saasteaineid ja neutraliseerib ebameeldivaid lõhnu. Samuti konserveerib puitu, imades endasse ülearust niiskust ja seda edasi juhtides. Koos rooplaadiga parandab aga ruumide heliisolatsiooni ning tõkestab kõrgsageduslike elektromagnetlainete levikut.

Savikrohvi peamisi puudusi on see, et toorsavi ei talu otsest kokkupuudet veega, samuti pole savikrohv kuigi löögikindel.

Savikrohvimine on lihtne ja nauditav tegevus

Savikrohvi sideaineks on savi, täiteaineks aga erineva fraktsiooniga liiv: alumistes kihtides jämedam, viimistluskihis peenem. Armeerimiseks ehk tugevdamiseks on savikrohvile lisatud linaluud, saepuru, kanepiluud, roogu, purustatud põhku, sammalt, loomakarvu ja isegi sõnnikut. Tänapäeval on saadaval nii linaluude, kanepiluude kui ka peenestatud hundinuiatõlvikutega armeeritud krohvisegud. Tänu sellistele lisanditele on krohv väga heade paigaldus- ja püsivusomadustega.

Savikrohvimine on lihtne ning ilus jääb ka ebatasane pind. Vigastatud savipinda on lihtne parandada – niisuta parandatav koht ja täida uuesti krohviga. Et parandus kõrvaloleva pinnaga ühte sulanduks, tuleks niisutada veidi laiem ala ja seda siis kergelt niiske pesukäsna või švammhõõrutiga töödelda.

Kuidas savikrohvi seina kanda? 

1. Savikrohvi on kõige mugavam seinale kanda liibiga, aga võib ka kelluga visata ning seejärel krohvilauaga siluda.

2. Krohvides liigu alati alt ülespoole. Lagede krohvimisel on soovitatav kasutada krohvipritsi.
3. Ühtlase pinna saavutamiseks kanna segu pinnale mitmes kihis, nii on oht pragude tekkeks minimaalne. Iga järgnev kiht olgu eelnevast õhem ja kuivagu korralikult ära enne järgmise kihi pealekandmist.

4. Nurkade tugevdamiseks ja rooplaatide paremaks omavaheliseks sidumiseks võid kasutada märjal aluskrohvil kas jämedat linast kotiriiet või klaaskiust või peenest traadist krohvivõrku.

5. Viimistlemisel pühi kuivanud pinnalt pehme harja, pintsli või käega lahtised liivaterad. Kui soovid säilitada krohvi loomulikku tooni, kata pind kaseiinkrundiga (lahjenda kaseiinliimi veega 1:10). Nii parandad pinna tugevust ja väldid saviosakeste pudenemist.

Parim aeg krohvimistöödeks välitingimustes on kevad või suvi. Õhutemperatuur peaks seejuures olema vähemalt +5ºC.

Allikas: www.muinsuskaitseamet.ee