Kuidas taastada ajaloolist kiviaeda?

11.01.2023

Eestimaa on kaetud väga omanäoliste kiviaedadega, mis rõõmustavad silma ja meenutavad meie pikka ja kirevat ajalugu. Loodame, et paljude uute omanike kihk neid ümber laduda ei vähenda meie ajalooliste kiviaedade pärandirikkust, sest tänapäeval kiputakse ajalooliste kiviaedade väärtusi hindama pigem väljanägemise järgi, pöörates vähem tähelepanu aia kunagisele funktsioonile ja ehitusstiili ehedusele.

See tendents on oluliselt mõjutanud kiviaedade väljanägemist just viimastel kümnenditel, kus soovitakse looklevaid ja veidi robustsema ilmega põlluaedu asendada kuupja põhiplaaniga ülihoolikalt laotud sirgete steriilsete iluaedadega.

Miks laoti aiad kividest?
Põhjuseid oli mitu. Esiteks oli kivid oli vaja põllult kokku korjata ja kuhugi paigutada – seega oli põlluserva kividest aia ladumine kõige loogilisem lahendus. Põllumaa, heinamaa, karjamaa või hoovi piire ehitati kaitseks loomade eest. Kiviaed oli piiri tähis. Samuti rajati kiviaedu vee piirile kalda kindlustamiseks või murdlaine lõhkumiseks sadamabasseini kaitseks.

Planeeritava aia läbilõike dikteerisid materjal ja materjali kogus, sest üldiselt kasutati seda materjali, mida parasjagu oli võimalik kätte saada. Laias laastus liigitatakse kiviaedu kolme suuremasse rühma: paekiviaiad, raudkiviaiad, segatüüpi aiad ehk aiad, kus kasutatakse paasi ja raudkivi läbisegi. Paekivist ja lõhestatud kivist on võimalik laduda püstisemaid aedu ning ümarama kujuga kividest pealt ahenevaid aedu. Raudkivi- ja segatüüpi aiad on läbilõikelt rohkem maadligi kui paekiviaiad. Eestis leiduvate ajalooliste kiviaedade laius jääb vahemikku 30–280 cm, kõrgus vahemikku 50–210 cm. 

Taastamistöödel jälgi materjali ja ladumisstiili
Esimese tööna tuleb selgitada taastatava kiviaia algupärane läbilõige ja ladumismuster. Tähtis on järgida ajaloolise aia ladumisstiili, et taastatud aialõigud ei eristuks aia algupärasest osast hoolikama ladumisstiili või teistsuguste mõõtmetega kivimaterjali poolest. Vanad kiviaiad ei kulge looduses päris noolsirgelt ja ka aia pealmine tipujoon ei ole vaaderpassi järgi laotud. Aiad looklevad veidi ja nende kõrgusjoon matkib maapinna reljeefi, sobitudes loodusesse. Tihti jätavad kiviaia taastajad need asjaolud tähelepanuta, mis haruldaste aiatüüpide säilitamisele kahjuks kaasa ei aita.

Taastamiseks vajalik kivimaterjal tuleb varuda aia lähipiirkonnast, et materjalierinevused oleksid minimaalsed. Valdav enamus vanu kiviaedu on rajatud otse pinnasele ja selleks eraldi aluspinna koorimist või vundamendi ehitust reeglina ette ei võetud, kuid leidub ka erandeid. Aedade läbilõige ja ladumisviis oli sedavõrd kindel ja vastupidav, et külmakerked neid ei lagundanud. Tänapäeval tuleb selleks jälgida, et kõik aeda paigutatavad kivid asetseks maapinna suhtes võimalikult lapiti ja et kivi raskuskese oleks suunatud aia sisse. Iga järgnev kivirida tuleb nihutada veidi aia keskteljele lähemale, et aia „selg“ järk-järgult aheneks.

Tähtis on järgida, et vuugikohad ei kattuks ja iga kivi kindlalt fikseeruks. Logisevate ja fikseerimata kivide raskuskese muutub ja nad võivad seeläbi põhjustada varinguid. Paekiviaedadele annavad stabiilsuse siduvad kivid, mis ulatuvad läbi aia. Vanade ajalooliste kiviaedade meisterlik ladumine ei väljendunud aedade tihedas ja siledas välisilmes, vaid vastupidavas ja stabiilses ladumisoskuses.

NB! Kui tegemist on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, konsulteeri kindlasti enne tööde algust muinsuskaitseameti spetsialistiga! 

Allikas: www.muinsuskaitseamet.ee